Ma arvasin, et tean, mis on lein

Arvasin, et lein on midagi väga valusat. Nii valusat, et võtab jalust, tõmbab nurka kägarasse ja jätab mõneks ajaks hingetuks. Aga siis läheb see mööda. Aeg teeb oma töö ja ühel päeval saab jälle edasi elada.

Ma ei teadnud, et lein võib olla nii pikk, nii sügav ja nii kõikehõlmav. Pärast oma vanima poja kaotust on lein olnud minuga iga päev. Vahel vaikselt taustal, vahel kogu oma jõus kohal. Hetkekski päriselt lahkumata.

Valikut ei ole. Samm-sammult olen õppinud uut moodi elama.

Alguses tundus lein hävitav. Ta lõhkus alustalad, millele olin seni toetunud. Valu oli lämmatav. Kõik, mida pidasin enesestmõistetavaks, muutus korraga ebakindlaks ja võõraks. Aga aja jooksul hakkasin märkama ka midagi muud.

Lein ei ole ainult kaotus.

Lein on armastus, mis otsib uut kohta minu sees. See ei tähenda, et valu kaoks. Või et igatsus muutuks väiksemaks. See tähendab, et armastus otsib uut olemise viisi.

Lein on sama ainulaadne nagu iga inimese sõrmejälg. Pole olemas õiget ega valet viisi leinata. Pole aega, mille jooksul "peaks" valmis saama. Iga inimese teekond on kordumatu.

Ühel hetkel taipasin, et pean oma leinale hääle andma. Et valu ja armastus võiksid luua midagi, mis toetab ka teisi. Sest tänaseks tean, kui üksildane võib lein olla. Tean, kui valus on tunda, et sind ei mõisteta. Kui keeruline on toime tulla segaduse, ahastuse, süütunde, viha, igatsuse või lihtsalt tühjusega.

Vahel kaasneb leinaga hirm. Üksildus. Lootusetus. Kadunud elurõõm. Või tunne, et maailm liigub edasi, kuid sina oled jäänud seisma. Tean ka seda, kuidas lein võib elada edasi kehas, mõtetes ja suhetes veel kaua pärast kaotust.

Aga olen märganud veel midagi. Kui leinale antakse aega, julgust ja turvaline ruum olla täpselt selline, nagu ta parasjagu on, hakkab ta tasapisi rääkima.

Mitte alati sõnadega.

Vahel keha kaudu.

Vahel vaikuse kaudu.

Vahel pisarate kaudu.

Ja vahel hakkab selle kõige alt tasapisi nähtavale tulema midagi, mida ma poleks osanud oodata.

Mitte ainult valu.

Vaid sügavam kontakt iseenda, armastuse ja eluga.

Alles siis hakkasin mõistma, et ajapikku ei muutu mitte lein ise, vaid meie suhe temaga. Mitte sellepärast, et valu kaoks. Vaid sellepärast, et tasapisi õpime kandma seda, mida alguses tundus võimatu kanda. Üks on kindel, et koos on lihtsam. Ja võib-olla just seal hakkame tasapisi märkama, väärtustama ja nägema elu hoopis teise pilguga.

Olen õppinud, et leina ei ole võimalik parandada ega kiirustada. Kaotust ei saa olematuks teha. Küll aga on võimalik luua ruum, kus kõik juhtunu võib olla nähtud ja tunnistatud. Kus kõik tunded on lubatud. Kus inimene ei pea oma valu peitma. Ja võib-olla on see üks suurimaid kingitusi, mida lein võib meile aja jooksul anda.

Meie suhe leinaga võib muutuda.

Lein on armastus, mis leiab tasapisi uue koha meie sees.

Kui tunned, et soovid oma leinaga mitte üksi olla, oled südamest oodatud.

Minu individuaalse leinatoetuse kohtumiste kohta saad lähemalt lugeda siit →

Leina ei pea üksi kandma