Siis kui kõik saab uue tähenduse

Aitäh, armas hing, et oled täna siia tulnud.

Koos on kergem. Olen südamest tänulik, et saan seda hetke oma elus Sinuga jagada.

Mõne nädala eest muutus meie pere elu pöördumatult. Meie vanim poeg Kristofer hukkus 21-aastaselt traagilises autoõnnetuses ajateenistuse ajal. Täna möödub hetkest nelikümmend päeva. See tundub õige hetk peatuda, meenutada Kristoferit, tänada tema elu, tema olemist ja kõike seda, mida ta meile kinkis. Ning lubada tal minna edasi oma teed.

Ema kogemus

Need nelikümmend päeva on viinud mind paikadesse, mida ma varem ei tundnud. Lein on avanud küsimusi elu, armastuse ja surma kohta, millele ei ole lihtsaid vastuseid. Vahel on raske aru saada, mis on päris ja mis tundub nagu uni. Vahel tundub, et maailm seisab paigal. Vahel tekib küsimus, mis siin elus tegelikult kõige rohkem loeb.

Ainult ema teab, mida tähendab üheksa kuud uut elu enda sees kanda. Vaadata, kuidas sellest väikesest inimesest kasvab oma teed käiv noor täiskasvanu. Olla tema kõrval, rõõmustada tema õnnestumiste üle ja armastada tingimusteta.

Ja siis ühel päeval õppida lahti laskma.

Viimane hüvastijätt

Täna, tema neljakümnendal lahkumispäeval, tahan ma lihtsalt öelda:

Armas Kristofer.

Aitäh, et valisid just minu oma emaks. Aitäh nende kahekümne ühe aasta eest, mis olid täis päikest, seiklusi, naeru, avastusi ja armastust. Tagasi vaadates ei teagi enam, kumb meist teist rohkem õpetas. Sina mind või mina sind.

Aitäh selle läheduse, usalduse ja südameühenduse eest, mida jagasime. Aitäh, et puudutasid nii paljusid inimesi oma naeratuse, oma kallistuste, oma julguse ja oma viisiga lihtsalt olla Sina ise.

Nüüd luban Sul minna.

Ja kuni mina olen veel siin, valin elada.

Päriselt elada.

Rõõmustada.

Armastada.

Ja kasutada seda elu parimal võimalikul viisil.

Kui ükskord saabub ka minu aeg siit lahkuda, kohtume taas.

Seniks kannan Sind alati oma südames.

Aitäh, et oled minu poeg. Alati.

Väljavõte 4.05.2025 toimunud Celebration of Life sündmuselt.