Vahel on vaikus päris hea

Viimased poolteist aastat on olnud mu elu kõige vaiksem aeg. Vähemalt väljapoole. Tegelikult on see olnud sügav ja rikkalik iseendaga olemise, otsimise ja muutumise aeg.

Kristoferi, minu vanima poja, lahkumine siit elust pani mind sügavamale vaatama, midagi seniolematut otsima. Alguses ehk lihtsalt selleks, et mõista, kuidas sellise kaotuse ja valuga üldse elada. Hiljem selleks, et paljut ümber hinnata, iseendas selgust luua ja leida uusi viise eluga edasi minna.

Olen palju lugenud, uurinud ja ennast täiendanud. Reisinud paikadesse, kust olen saanud mõistmist, abi ja tuge. Kohtunud ja teinud koostööd oma valdkonna maailma parimate ekspertidega. Olen palju õppinud leinast, aga veel rohkem iseenda ja elu kohta.

Selle aja jooksul olen hakanud ka vaikust hindama ja selles ilu leidma. Jah, isegi mina. Kõik, kes mind natukegi tunnevad, teavad, kui väga mulle meeldivad inimesed, päris vestlused, lõbusad tegemised, väljakutsed, sportlik võistlemine, reisimine, asjade muutmine ja paremaks tegemine.

Igatsus Kristoferi järele ja soov, et ta oleks meiega, on endiselt valusalt kohal igas päevas. Lein suudab endiselt üllatada ja peatuma sundida. Aga üha enam õpin sellega elama, sellele oma elus kohta looma. Nii et valu ja igatsuse kõrval oleks ruumi ka kõigele sellele, mis elus endiselt ilus on ja veel nähtavaks soovib tulla.

Olen hakanud endal üha rohkem lubama olla päriselt mina ise. Oma hapruse, julguse, rõõmu, kõigi kogemuste ja valuga. Õpin ennast rohkem usaldama, julgema eristuda ja valima oma südame järgi. Ning üha sagedamini kogen imelisi kokkusattumusi ja sünkroonsusi, mis justkui kinnitavad, et liigun õiges suunas.

Mitte ainult toime tulla, vaid elada, kogeda, avastada ja luua midagi täiesti teistsugust.

See tunne on tõesti imeline. On tekkinud selge teadmine, et on aeg jälle nähtavale tulla, uut olemist jagada ja head luua. Isegi siis, kui igatsus ja valu on endiselt minuga.

Valu muudab hapraks, aga võib avada ka midagi täiesti uut, tuua nähtavale sügavamaid kihte, kasvatada uutmoodi austust elu vastu ja anda kogu olemisele uue mõõtme.

Minu side Kristoferiga on endiselt tugev ja elav. Tunnen tema kohalolu, toetust ja armastust pea igal sammul. Vahel isegi seda, kuidas ta koos minuga rõõmustab kõige uue üle, mis mu ellu sünnib. Ja ma tean, et elul on endiselt tähendus ning minul selles oma oluline roll täita.

Aitäh kõigile, kes on olnud minu kõrval ja toetanud mind ka sellel teistmoodi eluperioodil. Olen teie toetust märganud ja sügavalt hinnanud.

Ja ma usun, et palju ilusat on alles sündimas. ❤️