Mõnikord arvame, et oleme selle juba läbi teinud

Kas oled kunagi mõelnud, et mõni teema on sinus juba päriselt lahendatud? Et see valu on läbi elatud, tunded vabastatud ja minevik enam sind ei puuduta?

Ja siis juhtub midagi ootamatut.

Elu toob su ette olukorra, mis puudutab just seda sama kohta. Kui oled valmis olema päriselt kohal, endaga aus ja lubad endal tunda, võid üllatusega avastada, et kusagil sügaval on need tunded endiselt alles. Vahel isegi tugevamana, kui oleksid osanud arvata.

Ma olen õppinud, et see ei ole tagasiminek. See on võimalus märgata midagi, mis on seni vaikselt varjus olnud. Neid kohti ei ole vaja eitada, parandada ega endast ära lükata. Piisab, kui neid märkad. Kui lubad neil olla. Kui vaatad neid uudishimu ja pehmusega, mitte hinnangu või hirmuga.

Sageli on just elu ise see, mis peidetud kihid nähtavale toob. Ja võib-olla ongi see kingitus. Sest ainult seda, mida märkame, saame päriselt mõista ja tasapisi vabastada. Lapsena ei ole meil alati võimalik kõiki oma tundeid läbi elada. Kui kõrval ei ole turvalist täiskasvanut, kes aitaks valu hoida ja mõista, õpime seda lihtsalt mitte tundma. See aitab meil ellu jääda.

Hiljem, täiskasvanuna, võivad needsamad kaitsemehhanismid endiselt meiega kaasas käia. Mitte sellepärast, et meis oleks midagi valesti, vaid sellepärast, et nad on meid kunagi kaitsnud.

Ja ometi mõjutavad need vahel märkamatult seda, kuidas me iseennast, teisi inimesi ja maailma näeme. Väga tervendav on õppida oma sisemaailma lihtsalt vaatlema. Mitte kiirustades midagi muutma. Mitte otsides järjekordset lahendust. Vaid märkama.

Ühel hetkel võib saabuda taipamine, et sina ei ole need tunded. Sina ei ole ka see lõputu jutuvada oma peas. Need on kogemused, mis on sinust läbi käinud. Mitte sina ise. Ja selles taipamises on midagi väga vabastavat.

Sa hakkad tasapisi nägema, kui palju on sinu reaktsioonides vana valu, vanu kaitsemehhanisme ja kunagisi kogemusi. Mitte selleks, et ennast hukka mõista, vaid selleks, et mõista ennast suurema pehmuse ja armastusega.

Kui muutub sinu sisemine suhe iseendaga, hakkab vaikselt muutuma ka kõik muu. Mitte üleöö. Mitte pingutades. Lihtsalt sellepärast, et sa ei kanna enam kõike üksinda.

Mulle tundub, et tervenemine ei tähenda kellekski teiseks saamist.

Pigem tasapisi meenutamist, kes sa oled olnud kogu aeg – enne kui valu õpetas sind ennast kaitsma.

Ja võib-olla ongi see üks ilusamaid teekondi, mille inimene oma elus ette saab võtta.